Intervjuu spiikriga / Dr. Peep Pree

Tippkirurg dr. Peep Pree astub 13. oktoobril toimuval iluseminaril I AM BEAUTIFUL 2018 üles ettekandega "Rindade plastika". Vestlesime dr. Preega probleemidest rindade ilukirurgia valdkonnas ja sellest millist protseduuri saab iga kosmeetik teha oma kliendile, kes on või ei ole läbinud rinnaoperatsiooni. 

Mis on suurim probleem rindade ilukirurgia valdkonnas?

Täna ei ole rinnad ilukirurgia maailmas enam kõige tähtsam teema. Praegu on kujunenud valdavaks teemaks hoopiski tagumiku implantaatide paigaldamine. Sellega seoses on kujunenud suurimaks probleemiks, enneolematu hulk patsientide surmasid tagumikurasva siirdamisel. Õnneks ei ole see protseduur Eestis levinud nii laialdaselt kui Ameerikas ja Lõuna-Ameerikas, kus tagumikele pööratakse oluliselt rohkem tähelepanu. Eestis on endiselt rohkem tähelepanu all rinnapartii suurus.

Mis on siis murekohaks? 500 000 operatsiooni ametlikult litsentseeritud kirurgide poolt ja see number kasvab. Rindade kultus maailmas on kestnud 1950ndatest aastatest ja kestab edasi. Isegi katemossilikud väikeste rindadega naised ei ole seda trendi muutnud. Endiselt valitseb soov suurte rindade järele ning see on ainult vesi ilukirurgide veskile! Nii Ameerikas kui Eestis on kõige enam levinud rindade suurendamine. Nii nagu iga hea asi heades kätes, on see suhteliselt väikeste probleemidega operatsioon. Rõhutan siin sõna "suhteliselt", sest ootamatuid probleeme võib tekkida iga asjaga. Nii nagu elu üldiselt, ei ole ka see täiesti probleemideta valdkond.

Ilukirurgia vaatevinklist võib see probleem olla seetõttu, et nii laialdaselt nõutud operatsioone pakuvad erineva tasemega kliinikud ja erineva väljaõppe saanud spetsialistid. Siin tekivad probleemid sellest, et patsiente ei informeerita piisavalt võimalikest kaasnevatest ohtudest ja väga sageli patsiendid saavad lihtsalt petta.

Võtame nüüd esinemise sageduse järjekorras.

Rinnasuurenduse operatsioon on kõige populaarsem, kõige skandaalsem, kõige toredam. Minu, kui ilukirurgi jaoks, on see kõige lihtsam operatsioon. Võin siinjuures 100% teadmise juures väita, et ei ole olemas eluaegseid rinnaproteese. Täna ei ole kasutusel ühtegi rinnaproteesi mudelit, mis oleks kasutusel muutmata või täiendamata kujul olnud pikemat aega. Kõik proteesid täienevad, neid püütakse muuta paremaks, aga kuna puudub võrdlusmoment, siis me ei tea, kas me teeme asju paremaks või halvemaks.

Kõik proteesid inimese organismis vananevad, kuluvad, lähevad katki. Silikoonist protees mõraneb. Alguses tekivad väga väikesed mikroaugud, mis on aga piisavad selleks, et täiteainena kasutatav silikoongeel, molekul molekuli haaval sealt välja valgub.

1994. aastast alates on rinnaproteeside alternatiivseks täiteaine olnud soolalahus - 0,9% naatriumkloriid ehk füsioloogiline lahus ja inimorganismile täiesti ohutu vedelik, erinevalt silikoongeelist, millest meie organism ei suuda ise vabaneda, kui see on organismi sattunud. Rinnaproteesist organismi sattununa liigub silikoon rinna lümfiteedesse ja sealt edasi juba kogu organismi lümfiteedesse ja lümfisõlmedesse, kust see avastatakse alles uuringute käigus. See oli nüüd halb uudis.

Positiivne on see, et inimorganism kaitseb ennast ise võõrkeha eest. Silikoonprotees on võõrkeha ja organism kaitseb end proteesi eest sellega, et ehitab selle ümber kapsli. Sellist kapseldumist ei ole tunda, samuti ei ole täheldata muutust rinna kujus. Kapseldunud silikooni on võimaik diagnoosida ultraheli uuringuga. Sama uuring, mida tehakse rasedatele ja mis paljudele naistele tuttav. See on lihtne protseduur ning rinnaproteesidega tuleks rutiinkontrollis käia iga kahe aasta tagant. Nii on kohe näha, kas rinnaprotees on terve ja ei vaja väljavahetamist.

Meditsiinis on "varuosi" inimeste sees kasutatud juba ammu ning tänu sellel on nende eluiga pikenenud: südamestimulaatorid, kunstliigesed jne. Rinnaprotees on kõrgematele nõuetele vastav meditsiiniseade. Ka täitesüstid kvalifitseeruvad samasse kategooriasse - see on mikroimplantaat.

Millised on müüdid rinnaproteeside paigaldamise juures?

Suurim valearvamus rinnaproteeside paigaldamise juures on see, et need on eluaegsed. Alati jääb võimalus, et on teatud protsent implantaatide purunemisi. Sellest ohust tuleb patsiente teavitada ning väärikad tootjad seda teevad. Õnnetuseks leidub selliseid tootjaid, kellele on turundus tähtsam kui aus teavitamine. Õnneks ei ole teada, et Eestis selliste tootjate tooteid kasutataks.

Teine valearvamus on see, et rinnaproteesid säilitavad oma kuju. Patsiente ei teavitata sellest, et suurendatud rinnad raskuse mõjul aastate jooksul võivad venida, lõtvuda või kaotada oma ilusa kuju. Samuti võib varasemalt mainitud kapsel võõrkeha ümber kehas tõmbuda aastate jooksul liiga väikeseks. Rinnad muutuvad nähtavalt kivikõvaks, nii et on näha, et tegemist on võõrkehaga. Tüüpiline näide on olude sunnil teatud grupp fitness-naisi, kes on nii vähese nahaaluse ja rinnanäärmelise rasvkoe protsendiga, et midagi ei kata sellist n-ö. plastmassist palli piisavalt. Ehk kolmandaks probleemiks ongi rinnaproteeside kapseldumine ehk rindade kõvaks muutumine.

Üks probleem on veel see, et üliväikesele protsendile naistest ei sobi silikoon. Seda tuleb ette 1-2 kliendi puhul 100 000 operatsiooni kohta. Neil tekib äratõukereaktsioon ehk lihtsamalt öeldes on inimesel allergia silikoonplastmassi vastu. Seda ei ole väliste võtetega võimalik ette diagnoosida.

Nüüd jõuame tänaste rinnaproteeside operatsiooniga seonduva suurima murekohani, milleks on rinnaproteesi kapsli sees tekkiv halvaloomuline lümfisüsteemi vähkkasvaja. Seda ei tohi segamini ajada rinnavähiga. Rinnavähki on nii palju uuritud ja tänased teadmised võivad väita, et seda ohtu ei ole. Ajalugu on olnud uurimiseks piisavalt - enam kui 60 aastat kui Ameerikas esimesed proteesid pandi.

Ehk siis proteesimaailma suurim ja kõige valulisem probleem on suurerakuline lümfoom BIA-LCL. Selle diagnoosiga naisi on erinevate teadusartiklite põhjal erinevalt, aga suurusjärgus 500-600 ringis. Ameerikas umbes 300 ringis. Meile kõige lähemal on teadaolevalt Soomes 2-3 juhtumit. Eestis seni avastatud seda vähki rinnaproteesi patsientidel ei ole. Õnneks on see varajase avastamise käigus kirurgiliselt ravitav. Ravimata jätmise korral võivad lümfisüsteemi kaudu siirded edasi kanduda ja viia surmani. Maailmas on teadaolevalt selle diagnoosiga surnud umbes 10 inimest. Haigus ei teki kohe, keskmine meridiaan on kaheksa aastat, aga vahemik, millal haigus on avastatud, on 2-28 aastat peale operatsiooni.

Kindlasti tuleb sellest riskifaktorist kliente teavitada ning klient peab andma allkirja selle kohta, et teda on teavitatud.

Mida tahaksite öelda kosmeetikutele?

Suurerakulise lümfoomi probleem on oluline ja seda teemat puudutaks ma kindlasti, kuna sellest teavitamine on üheks minu missiooniks.

Kõige tähtsam näpunäide, mida võiks kosmeetikule edasi anda, on et kui kosmeetik puutub kokku kliendiga, kellel on rinnaproteesid, siis uurida, kas inimene on käinud rutiinkontrollis iga kahe aasta järel ning kui mitte, siis julgustada neid seda tegema. Sageli näeb kosmeetik inimest sagedamini kui kirurg pärast operatsiooni. Paljud inimesed ei tule kunagi järelkontrolli ning kui kosmeetik tunnustab klienti selle eest, et ta hoolitseb oma välimuse eest ja julgustab teda regulaarselt rinnaoperatsioonijärgses kontrollis käima, siis see näitab, et kosmeetik hoolib kliendist rohkem, kui ainult tema kulmukaarest ja vaatab teda kui tervikut.

Samuti tahaksin väga südamele panna kosmeetikutele, et nad suunaksid kliente hoolitsema mitte ainult oma näo vaid ka dekoltee eest, eriti kui neil on rinnaproteesid. Kui soovitakse tähelepanu tõmmata oma rinnapartiile, siis peaks ka dekoltee olema hoolitsetud. Kosmeetik saab oma tegevusala piires aidata dekolteed värskemana hoida.

Seni on olnud juttu rinnakirurgia ühest kõige populaarsemast operatsioonist, mis on rindade suurendamine. Kui on soov mõõdukalt rindu suurendada, siis sellele on olemas silikooni asemel alternatiiv ja see on rasvkude. Selle eelduseks on, et rindu ei suurendata drastiliselt ning kliendil endal on olemas "varud", kust saab rasvkudet võtta. Naised, kes on kaotanud rinna vähkkasvaja operatsiooni tõttu, ongi enamasti mõistlikud oma rinnapartii taastamise osas ning ei eelda rindade drastilist suuruse muutmist. Neile on see Eestis haigekassa poolt tasutav operatsioon, mis on hea uudis. Vähijärgse rinna taastamise operatsioonid on täna Eestis kättesaadavad ja ei selleks ei pea olema paksu rahakotti. See oli rindade suurendusoperatsiooni väike õde - rasva siirdamine.

Rinnakirurgias on olemas veel rindade tõstmise operatsioonid ja siis veel väike protsent naisi soovib rindade vähendamise operatsiooni. Erinevate rinnaoperatsioonide protsent on erinevates maailma regioonides erinev. Eestis on naistel enamasti väiksemad rinnad, vene rahvusest naistel pigem suuremad. Rinnad muutuvad elu jooksul palju. Seda mõjutavad rasedus, kaalulangus, vananemine. Mõningal määral saab rinda korrigeerida väga hea rinnahoidajaga, aga see on näiline lahendus. Rindade tõstmist ja vähendamist tehakse Haigekassa lepingutega Tartu ülikooli kliinikumis ja PERH-is. Erakliinikus peab klient kõige eest ise tasuma ning sageli ei ole inimestel seda võimalust. Suured rinnad võivad põhjustada tervisehäireid, mõjudes raskusega nii lülisambale, lihaskorsetile kui seljalihastele. Räägitakse ka suurte rindade raskusest põhjustatud peavaludest, mis tulevad kaela probleemidest. Nii, et rinna vähendusoperatsioonid on sageli seotud tervisega.

Rinna suurendusoperatsioon on ainult elu kvaliteedi parandamine läbi mõttemaaailma. Mina olen elukvaliteedi kirurg, mina ei ole tervisekirurg, aga vaimne tervis on ka tervis.